Meie seni kõige töisem suvi Uneallikal – kodune toit, uued ettevõtmised ja meeldejäävad kohtumised

Suvi, mis algas juba kevadel

Tegelikult algas meie suvi ammu enne kalendrisuve saabumist.

Maikuu oli tervenisti suurematele gruppidele broneeritud. Samal ajal, kui valmistasime ette üht seminari või meeskonnaüritust, saabusid juba järgmised päringud juuni, juuli ja augusti suvepäevade korraldamiseks.

Tänavu tundus meile, et paljud ettevõtted hakkasid oma suvepäevi kavandama tavapärasest hiljem. Augusti populaarsemad kuupäevad olid küll juba aprillis suuresti broneeritud, kuid juunis, juulis ja mõnel augustipäeval oli veel vabu aegu.

Nii juhtuski, et mai möödus suuremate gruppide seltsis, juunis ja juulis olid nädalavahetused sageli kogu kompleksi broneerinud seltskondade päralt ning nädala sees võõrustasime väiksemates majades ka majutusportaali kaudu saabunud külalisi.

Kõige intensiivsem periood algas juuli lõpus ning kestis peaaegu septembri keskpaigani.

Ühel hetkel ei olnud enam erilist vahet, kas kalendris oli esmaspäev, kolmapäev või laupäev. Oluline oli hoopis see, milline grupp järgmisena saabub, millist toitu tuleb valmistada ja millised ettevalmistused peavad õigeks ajaks valmis olema.

Helena: minu suvi möödus suuresti köögis

Kui peaksin tänavust suve ühe tegevusega iseloomustama, oleks selleks toiduvalmistamine.

Olen Uneallikal täiskohaga tööl. Minu päevadesse mahuvad päringutele vastamine, pakkumiste koostamine, menüüde kokkuleppimine, toidu tellimine ja valmistamine, külaliste vastuvõtmine, teenindamine ning loomulikult ka koristamine.

Kui suurem grupp soovib täisteenindust, võib toiduvalmistamine alata juba eelmisel päeval ja kesta kogu nende siinviibimise aja.

Aga enne, kui saan üldse süüa tegema hakata, tuleb kõik põhjalikult läbi mõelda.

Hea toit algab kvaliteetsest toorainest

Üllatavalt palju aega kulub juba ainuüksi vajaliku tooraine tellimisele ja hankimisele.

Kuna me ei asu linnas, pean toidutellimusi hoolikalt planeerima. Alati pole võimalik kaupa tellida just selleks päevaks, kui mul seda vaja on. Mõnikord selgub kauba saabudes, et midagi on puudu või ei vasta selle kvaliteet minu ootustele.

Minu jaoks on aga väga oluline, millist toitu ma külalistele pakun. Kui tarnitud toote säilivusaeg hakkab lõppema või tooraine ei ole piisavalt värske, ei saa ma seda lihtsalt sellepärast kasutada, et see on juba kohale toodud.

Nii tulebki vahel ise poodi sõita. Ja mitte ainult ühte poodi.

Soovitud kvaliteedi ja vajaliku valiku saamiseks pean mõnikord käima läbi mitu kauplust. See tähendab lisatunde niigi tihedas päevakavas.

Seda suuremat rõõmu tunnen oma aia üle. Kasvatame ise erinevaid salateid, puuvilju ja köögivilju ning kasutan võimaluse korral külaliste toitudes ka meie enda aiast pärit värsket kraami.

On ju midagi erilist selles, kui saad minna enne toiduvalmistamist oma aeda ja tuua sealt lauale midagi, mille oled ise kasvatanud.

Alles siis, kui kogu vajalik tooraine on olemas, saab päriselt toiduvalmistamisega alustada.

Ja siis on muidugi veel menüüde kokkuleppimine.

Mõne grupiga saame kõik paika paari kirjaga. Teisega võib kirjavahetus kasvada kolmekümne e-kirjani. Vahel selgub alles mõni päev enne saabumist, et lisaks kokkulepitud menüüle soovitakse veel mitut eraldi toitu.

Kuna olen köögis enamasti üksinda, on see paras proovikivi. Suuremale grupile ühe korraliku roa valmistamine on hoopis midagi muud kui samal ajal mitme erineva erimenüü tegemine.

Seepärast olen hakanud järjest rohkem väärtustama varajast ja põhjalikku planeerimist. Nii saan pakkuda külalistele head toitu, ilma et kogu päev muutuks võidujooksuks ajaga.

Kodune toit, mille pärast tullakse tagasi

Üks asi tegi mulle sel suvel eriti palju rõõmu.

Inimestele meeldib meie kodune toit.

Meie külalised ei tule Uneallikale tingimata restoranielamust otsima. Neile meeldivad värskelt valmistatud, tuttavad ja head maitsed, korralikud kõhutäied ning teadmine, et toit on valmistatud siinsamas.

Valmistan põhitoidud gluteenita ning püüan menüüsse valida roogasid, mida mulle endalegi meeldib süüa ja pakkuda.

Sügise saabudes olen saanud köögis kasutada ka ebaküdooniat, mida lisan mitmesse magustoitu.

Eriti tore on aga kuulda külalistelt, et toit maitses. Nendel hetkedel saavad kõik varased hommikud, poeskäigud ja köögis veedetud tunnid hoopis teise tähenduse.

Üks eriti armas näide on Soome paar, kes on meid külastanud juba mitu aastat.

Nad on öelnud, et tulevad Uneallikale eelkõige minu valmistatud toidu pärast. Ja eriti minu pannkookide pärast!

Nad on jätnud meile ka veebis tagasisidet, jaganud fotosid meie toitudest ning tunnustanud seda, kui eriliselt ja isikupäraselt on toit nende jaoks valmistatud.

Nad on juba rääkinud ka järgmise aasta külastusest ning loomulikult kuuluvad nende ootuste hulka jälle pannkoogid.

Sellised kohtumised tähendavad mulle väga palju. On südantsoojendav teada, et minu köögis valminud toit võib olla kellegi jaoks põhjus ikka ja jälle Uneallikale tagasi tulla.

See tuletab meelde, miks ma kogu selle suure töö ise ette võtan.

Meie töö ei alga külaliste saabumisega

Leonhardil on Uneallika kõrval veel teinegi täiskohaga töökoht. Kui sealne tööpäev lõpeb, algab tema järgmine tööpäev siin.

Suuremate gruppide saabumiseks algavad ettevalmistused sageli juba eelmisel päeval. Saunad tuleb üle vaadata, puud kohale tuua, kõik vajalik valmis panna ning kontrollida, et järgmise päeva tegevused sujuksid.

Kui külalised on juba kohal, on meie aeg täpselt planeeritud.

Samal ajal, kui Helena tegeleb köögis toiduga, tuleb külalisi vastu võtta, valmistada ette saun, kütta vajaduse korral kümblustünni ning olla valmis juhendama tellitud tegevusi.

Kõik need ettevalmistused aitavad vältida olukorda, kus külaliste saabudes alles midagi otsima või korraldama hakkame.

Kõige pikematel päevadel ärkasime hommikul kell kuus ning töö sai läbi alles südaöö paiku. Vahel ootas järgmisel hommikul ees täpselt samasugune päev.

Kui grupp lahkus, ei tähendanud see veel tööpäeva lõppu. Siis algas koristamine.

Oleme küll püüdnud broneeringuid korraldada nii, et pärast suurema grupi lahkumist jääks vähemalt üks päev järgmise seltskonna saabumiseni, kuid kiiretel aegadel pole see alati õnnestunud.

Augustis oli perioode, mil järgmine grupp saabus juba järgmisel päeval. Mõnikord jäi kahe grupi vahele koristamiseks vaid mõni tund.

Oli ka selliseid päevi, mil pesu pesemiseks enam aega ei jätkunud. Siis jäid linad järgmisi vabamas tempos päevi ootama.

Üks suvise tööelu meeldivamaid külgi oli see, et enamasti saime voodipesu kuivatada õues, päikese ja värske õhu käes.

Augusti lõpuks tundsime siiski, et sellist töötempot ei saa lõputult hoida. Eriti Helenale oli suvi füüsiliselt ja vaimselt väga kurnav.

See oli meile oluline õppetund: järgmise hooaja planeerimisel peame jätma rohkem aega ka iseendale.

Kõige kiirematel aegadel tuli appi kogu pere

Õnneks ei olnud me alati kahekesi.

Suuremate gruppide puhul tulid meile appi ka lapsed – Fränn ja Lee-Ann.

Fränn tunneb suurt huvi kokanduse vastu. Talle meeldib köögis kaasa lüüa, toite valmistada ja maitsestada.

Lee-Ann on olnud hindamatu abiline nii köögis, koristamisel kui ka külaliste teenindamisel. Ta on kiire ja tegus ning just sellisest abist võib kiirel päeval kõige rohkem puudust tunda.

On olnud hea tunne, kui kõige tihedamatel hetkedel saame koos tegutseda.

Ehkki Uneallika on meie igapäevane töö, on see ikkagi ka meie pere ühine ettevõtmine.

Kevadel jõudsime veel ehitada ja meisterdada

Enne kiire suvehooaja algust jõudsime teha ka päris mitu uuendust.

Maaema Kotta ehitasime juurde uue kahekohalise toa. Tagantjärele vaadates oli see väga vajalik otsus.

Suurendasime ka Maaema Koja katusega terrassi. Kui eelmisel aastal oli terrass ligikaudu kolmandiku võrra väiksem, siis nüüd on seal märksa rohkem ruumi koos olemiseks.

Lisasime pehmete istmekatetega istekohti, valgustust ning väikeseid kujundusdetaile, mis aitavad suveõhtutel mõnusat meeleolu luua.

Külalistele on terrass väga meeldima hakanud. Oli päikeselisi õhtuid, kuid oli ka vihma. Katuse all sai seltskond sellest hoolimata ühiselt aega veeta.

Meile endile meeldib eriti see, et seminarisaal, kaminasaal, terrass ja saun asuvad lähestikku. Külalised saavad vabalt liikuda, kuid kogu seltskond püsib ikkagi koos.

Mõnikord ongi terrass olnud see koht, kust inimesed enam mujale minna ei tahagi.

Kevadel täiustasime ka teisi maju.

Lättekojas ehitasime ühe toa kinniseks, et seal oleks külalisel võimalik magada eraldi ukse taga ja suurema privaatsusega.

Helena sai aga tegeleda ühe oma lemmiktegevuse – kunsti ja meisterdamisega.

Hoburauas sai uue ilme üks laud, millele Helena maalis hobuse ja Maaemaga seotud kujundeid. Uue välimuse said ka kapiuksed, külmkapp, üks uks ning mitmed väiksemad sisustusdetailid.

Lättekotta valmis aga hoopis isemoodi kunstiteos – imeilus laud, mida kaunistab vahva maokujutis.

Hõbepreesi meisterdas Helena punutud hoidiku.

Need on väikesed asjad, kuid just sellised detailid annavad meie majadele omanäolise ilme.

Meile meeldib vanadele esemetele uus elu anda ning teha võimalikult palju oma kätega. Eriti tore on see, kui mõni külaline märkab meie meisterdusi ning ütleb, et sai siit mõtte ka oma kodu kujundamiseks.

Kanad, robotniiduk ja teised uued abilised

Tänavu lisandus Uneallika ellu ka midagi hoopis uut – võtsime kanad.

Neil on oma majake ning päeval käivad nad õues ringi ja siblivad. Õhtuti paneme nad jälle oma majja magama.

Mõnele külaliste grupile oleme lubanud ka kanade toitmist. Suuremate seltskondade ajal oleme neid vahel siiski oma aedikus hoidnud.

Kanadest on saanud toredad Uneallika elanikud, kes pakuvad külalistele palju elevust.

Tegime täiendusi ka mänguväljakul, kuhu ehitasime väikese katusealuse asjade hoidmiseks. Järgmisel aastal tahame selle arendamisega jätkata ning oleme mõelnud ka uute tubaste mängude peale.

Lisaks soetasime suure sääsepüüdja, et külalised saaksid õues võimalikult mõnusalt aega veeta.

Meie endi jaoks oli aga üks tänavuse aasta olulisemaid oste robotniiduk.

Varasematel aastatel püüdsime kogu suure territooriumi ära niita nende mõne tunni jooksul, mis jäid ühe grupi lahkumise ja järgmise saabumise vahele. Muidugi ainult siis, kui ilm lubas.

Tänavuse töömahu juures poleks me selleks ilmselt enam aega leidnud.

Robotniidukist sai seetõttu üks meie kõige usinamaid abilisi.

Pae ajaring – jalutuskäik läbi kohalike lugude

Tänavu sai valmis ka üks päris uus tegevus, mille kallal Helena oli juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud – seiklusorienteerumine „Pae ajaring”.

Tahtsime pakkuda külalistele võimalust meie ümbruskonda natuke teistmoodi avastada. Mitte lihtsalt jalutada, vaid liikuda mööda kohalikke pärandkultuuri radu, otsida üles huvitavaid paiku ning saada teada lugusid inimestest ja sündmustest, mis selle piirkonnaga seotud on.

Nii valmiski nutitelefoni abil läbitav seiklusorienteerumine, kus osalejad liiguvad iseseisvalt, vastavad küsimustele ning koguvad punkte.

Esimesed grupid võtsid mängu väga hästi vastu.

Eriti meeldis meile nende tagasiside, et orienteerumine pakkus korraga nii mõnusat jalutuskäiku kui ka uusi ja huvitavaid teadmisi. Osalejad avastasid paiku ja lugusid, millest neil varem aimugi polnud.

Paar gruppi jõudis oma retkel ka Kopli mesindustallu, kus avanes võimalus mett maitsta ning kohapeal sisseoste teha.

See oli tore täiendus kogu seiklusele.

Meile endile on kohalik ajalugu ja pärandkultuur väga südamelähedased. Seepärast on eriti hea meel, kui saame külalistele näidata, et ka meie väikeses Pae külas ja selle ümbruses leidub palju avastamisväärset.

Ja vahel piisabki selleks ühest jalutuskäigust ning oskusest märgata lugusid, mis meid ümbritsevad.

Inimesed, kes tegid suve eriliseks

Vaatamata suurele töökoormusele jäi tänavusest suvest meelde väga palju toredaid inimesi.

Uneallikat on külastanud erinevad ettevõtted, pered ja sõpruskonnad, kellel kõigil on olnud oma mõtted ja soovid.

Eriti eredalt jäi meelde üks lauamänguklubi.

Nende seltskond mängis lauamänge hommikust õhtuni, õhtust ööni ja jätkas järgmisel hommikul. Oli tore vaadata, kuidas inimesed tulid siia tegelema millegagi, mis neid päriselt ühendab.

Selliseid külalisi võõrustades saame üha rohkem aru, et Uneallika ei pea pakkuma kõigile ühesugust programmi. Mõnikord on inimestel endal juba olemas kõik vajalik, et ühiselt hästi aega veeta.

Meie loome selleks sobiva keskkonna.

Kõige rohkem rõõmustas meid aga see, kui palju positiivset tagasisidet saime oma külalistelt.

Kiideti toitu, majade hubasust, terrassi, sauna ning kogu Uneallika õhkkonda.

Ja mis meile endile eriti oluline – paljud tundsid huvi meie majade loo ning siinsete esemete ja kujunduste vastu.

Maaema Koda ei ole ju algselt ehitatud seminarimajaks. Selle hoone minevik ulatub aega, mil siin oli hobusetall.

Meile meeldib, kui külalised märkavad vanu kiviseinu, puittalasid, käsitööd ja põnevaid esemeid ning tunnevad huvi lugude vastu, mis nendega kaasas käivad.

Leonhard: unenäod ja saunarituaalid tõid uusi kogemusi

Minu jaoks olid tänavuse suve kõige huvitavamad hetked seotud inimeste ja vestlustega.

Mulle meeldib väga, kui Uneallikale saabub seltskond, kes on tellinud unenägemise teemalise koolituse või vestlusringi.

Eriti põnev on see siis, kui inimestel endil on palju kogemusi ja nad soovivad neid jagada.

Sellisel juhul ei ole tegemist lihtsalt loenguga. Vestlus hakkab elama oma elu ning osalejad rikastavad seda oma tähelepanekute ja küsimustega.

Mind on üllatanud, kui paljud inimesed tunnevad unenägemise vastu sügavamat huvi.

Mõned meie külalised on hiljem liitunud ka meie kinnise Facebooki grupiga. On olnud neidki, kes on pärast koolitust minuga ühendust võtnud, et oma kogemustest pikemalt rääkida või täiendavaid küsimusi küsida.

Sellised vestlused annavad mulle kinnitust, et see teema puudutab inimesi palju sügavamalt, kui esialgu arvata võiks.

Kas saunas saab tõesti kaks tundi olla?

Teine väga oluline kogemus oli minu jaoks saunarituaalide juhendamine.

Mõne seltskonna puhul olen enne rituaali kuulnud üsna skeptilisi arvamusi.

Miks peaks kaks tundi saunas olema? Mõni inimene ütleb, et tema ei suuda seal üle viieteistkümne minuti viibida. Teine arvab, et saunas võiks lihtsalt leili võtta ja niisama juttu ajada.

Aga just selliste gruppidega on olnud eriti tore töötada.

Sel suvel käis meil kolmel erineval korral grupp, kelle seas leidus esialgu skeptikuid. Kõigi kolme grupi puhul oli aga pärast rituaali tagasiside üllatavalt sarnane. Esialgsed kahtlused olid kadunud ning osalejad olid oma kogemusest vaimustuses.

Nii mõnigi ütles, et polnud kunagi varem nii head sauna saanud. Mõned pidasid seda lausa oma elu parimaks saunakogemuseks.

Sellised sõnad tähendavad mulle väga palju.

Minu jaoks pole saunarituaal lihtsalt kaks tundi leiliruumis viibimist.

See on võimalus tutvustada meie rahva saunakultuuri, rääkida vanadest kommetest ning siduda neid tänapäevase saunakogemusega.

Saunameistrina pean oluliseks ka personaalset lähenemist. Jälgin, kuidas osalejad ennast tunnevad, selgitan tegevusi ning aitan igaühel leida endale sobiva viisi rituaalis osalemiseks.

Saunarituaali teeb eriliseks just ühine kogemus. Osalejad ei ole lihtsalt pealtvaatajad, vaid rituaali oluline osa.

„Üksi ei ole sauna.”

Need kogemused andsid mulle julgust saunarituaalidega edasi minna ning arendada Uneallikal ka uusi tegevusi.

Suvi tõi võimalusi ka väljaspool Uneallikat

Lisaks kõigele siinsele pakkus tänavune aasta mulle põnevaid võimalusi ka mujal.

Osalesin saates „Eesti Eso” (222. osa), kus rääkisin oma elus kogetud sündmustest.

Selle esinemise järel kutsuti mind ka saatesse „Puuduta mind”. Septembri alguses toimunud salvestusel rääkisime unenägemisest ning unenägude olulisusest inimese jaoks.

Septembri alguses jõudsin osaleda veel ühe Rootsi ajastufilmi võtetel. Kolme võttepäeva jooksul sain väikese rolli eelmise sajandi algusesse paigutatud filmis.

Need olid huvitavad vaheldused igapäevasele tööle ning pakkusid uusi kogemusi ja kohtumisi.

Mida see suvi meile õpetas?

Kui nüüd möödunud kuudele tagasi vaatame, saame aru, et tänavune suvi muutis mõnevõrra ka meie arusaama sellest, millist Uneallikat soovime tulevikus arendada.

Meile meeldivad kõige rohkem seltskonnad, kes tulevad siia koos oma meeskonnaga linnast välja, veedavad päeva ühiseid asju arutades, söövad meie valmistatud toitu ning jäävad ka ööseks.

Siis on aega.

Aega tutvustada Uneallika lugu ja rääkida kohalikust pärandkultuurist. Aega näidata majadesse kogunenud põnevaid esemeid, vanu ja uusi meisterdusi ning rääkida sellest, kuidas oleme siin oma ideid teoks teinud.

Õhtul saab minna sauna, veeta aega terrassil või lihtsalt koos olla.

Järgmisel hommikul ootab külalisi hommikusöök. Soovi korral võib päeva jätkata unenägemise teemalise vestlusringiga ning alles seejärel koduteele asuda.

Just sellised ühe- ja kahepäevased väljasõidud sobivad meie arvates Uneallika olemusega eriti hästi.

Tahame, et inimesed saaksid siin kogeda midagi natuke teistsugust kui tavapärases seminarikeskuses või hotellis.

Meie jaoks ei seisne Uneallika erilisus ainult majades, saunas või ilusas aias.

Selle paiga moodustavad ka meie enda kätega tehtud asjad, siin räägitavad lood, ühised söögikorrad ning inimesed, kes meie juurde satuvad.

Tänavune suvi kinnitas, et just seda kõike külalised hindavadki.

Samal ajal saime aga ka olulise õppetunni: kui tahame seda kõike jätkuvalt ise teha ja selle juures rõõmu tunda, peame õppima oma aega paremini hoidma.

Kõige tihedamatel nädalatel tundus vahel, et päevast jääb lihtsalt liiga väheks. Järgmisel hooajal soovime jätta rohkem ruumi nii põhjalikeks ettevalmistusteks kui ka puhkamiseks.

Sest meil on veel väga palju mõtteid, mida tahaksime Uneallikal ellu viia.

Ja selleks peab jääma aega ka unistamiseks.