Huviväärsused

Puhkemajast ratastega Vihterpalu suunas

Mõnus sõit

Vihterpalu-Alliklepa vaheline lõik- kadakad, muulukad, maasikad, meri, männimets, rand


Meile meeldib autoga sõita sihtkohta ja siis ümbruskonnas vaikselt ratastega ringi vaadata. Nii ka sel korral. Tänane sihtkoht oli võluv Vihterpalu, mis pakub Saaremaalikke kadakavälju, maasikaid ja muulukaid ning mõnusat männimetsavahelist ja mereäärset sõitu.

Võtsime lõigu RMK matkateest Peraküla-Aegviidu-Ähijärve / Peraküla-Vihterpalu (27 km).
https://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/nova-puhkeala/rmk-perakula-aegviidu-ahijarve-matkatee

Muideks, see tee kulgeb ka Uneallika Puhketalu lähedalt mööda, kõigest 2,5 km kauguselt. Ühel korral helistasidki matkajad Vihterpalu lõkkeplatsi juurest ning palusid meid puhkemajani tuua- jõud lõppes, ei jaksanud enam...

Aga meie alustasime looklevat sõitu RMK lõkkeplatsilt Vihterpalu mõisa poole. Plaan oli sõita mööda maalilist Kibru teed ja Kõlviku teed pidi Alliklepa ujumiskohani, et sealt tagasi mööda vana teed pidi tulla.

Meri juba paistis ning tee ääres kõrgus imekaunis tamm, mis tõmbas meid korraks peatuma. Tegime mõned pildid ja nautisime hetke rahu.

Elu teeb aga vingerpusse ning kohe sadulasse istudes märkasin, et ratta kumm on otsustanud jäädavalt tühjaks minna...

Õnneks olime autole veel üsna lähedal ja Leo sõitis siis autoni, panime rattad peale ja suundusime Uneallika Puhketallu tagasi, et mulle teine ratas võtta. No et tee pole autoga pikk, olime juba poole tunni pärast uuesti peaaegu samas kohas tagasi ja reis sai jätkuda.

Tegu on endise rannarootslaste asulaga, siin sai isegi koolis rootsi keeles õppida (rootsi keeles õpetati küll ainult usuõpetust, aga asi seegi... Lugemine sai ju selgeks). Peamised elanikud olidki siin veel 20. sajandi alguses rootslased. Sõja ajal muidugi enamus neist emigreerus ja elu selles piirkonnas hääbus mõneks ajaks.

Rannarootslaste pärand on ka Uneallikal tunda. Nimelt saunaga puhkemaja – endine ait – on oma nime saanud justnimelt selle põranda alt leitud hõbepreesi järgi. Koos ehtega tuli veel ka pirakas rootsi münt, mida samuti kaelas kantud. Kui mõned aastad tagasi Kurkse külapäevadel käisime, siis oli seal üks daam Rootsist, kelle esivanemad siit piirkonnast pärit ning temal olid vanaema rahvarõivad seljas, muuhulgas täpselt samasugune hõbeprees ja münt, mis meil aida alt välja tulid. See hetk sidus meid tugevalt mineviku ja selle kauni koha ajalooga.

Parim seik matkast oli muidugi muulukad, mis viivad lihtsalt keele alla. No ja metsmaasikad punastasid oma põski sama armsalt :)

Teele jäi ka huvitav liiklusmärk, mida mujal Eestis tõenäoliselt ei esine...