Kui meri ulatus Uneallikani: Pärismaa kihiline ajalugu

Umbes 1000–1200 aastat tagasi oli pilt sellest maast hoopis teine. Meri oli kõrgem, umbes 10 meetrit, ja ulatus peaaegu Uneallika katastri piirini. Vihterpalu jõgi koos Leidissooga on jäänuk kunagisest fjordist, mille kaldal asus viikingiaegne asundus. Siin oli elu, liikumine, kaubateed, konfliktid.

Pae küla nimi ilmub esmakordselt Taani hindamisraamatus, kus küla nimeks oli Pathes. On pakutud, et Pae küla oli 13. sajandil ka tsisterlaste majanduskeskuse üks tugipunkte – paik, kus põimusid talupoegade töö, kloostri majandus ja kirikuvõimu huvid.

Uneallika nimi kasvas välja kahest kihist, mis selle paigaga kokku said. Vana talunimi Hallika viitab siinsele allikale, mille iidne kiviring on talu läänepoolses servas siiani alles. Sõna „Une“ tuli meie enda unenäorännakutest ja sisemisest teekonnast. Nii kujuneski Une + allika = Uneallika – koht, kus päris allikas ja unenäoline allikas saavad üheks.

Kõige vanem teadaolev peremees sündis siin talus 1734. aastal. 1782. aasta kirikuraamatus on kirjas, et siin elasid Kucke Jahn ja Kerrt – tänases keeles Kuke Jaan ja Kärt.

Jaanil sündis Jüri, Jüril Jüri, temal omakorda Madis, kes oli abielus Lenaga ja kellel oli viis last. Madis suri 1938. aastal. Varsti pärast seda läks maaüksus kolhoosi alla. See on tüüpiline, aga samas väga konkreetne Eesti maaelu lugu – nimedega, aastaarvudega, mitte abstraktne "siin on alati elatud".

Kui sa täna Uneallikale jõuad, siis seisad samal maal, kus need inimesed kündsid, jahvatasid jahu, läksid kirikusse ja kasvatasid lapsi. See ei ole "fantaasia-ajalugu", vaid üsna selge järjepidev joon.

Uneallika ümbruse kalmed jäävad ajavahemikku 9.–13. sajand. Need annavad muuhulgas märku küla jõukusest ja sellest, kuidas siin sõditi ja maeti.

Üks erilisemaid leide on anglosaksi hõbemünt umbes aastatest 1125–1140, millest on tehtud auguga ripats. See räägib otseselt sellest, kui avatud oli Eesti maailmale juba keskaja hakul.

Alates 10. sajandist armastasid siinsed elanikud hõbemünte. Münte tuli kaubateedelt, välismaiste kaupmeeste käest, vahel ka rüüsteretkedelt. Kuna Lääne-Euroopas vermiti pidevalt uusi münte ja vanad koguti tagasi, jõudsid siia tihti tüübina haruldased mündid – see, mis mujal ringlusest kadus, jäi siinsetesse peidistesse ja kalmetesse tallele või neist tehti ripatseid.

Mei küla kalmesse on muuhulgas maetud tähtsad ja jõukad inimesed, sellest annavad märku relvad, kannus ja surulukk ja ehted. Kannuseid kandsid tavaliselt need, kelle roll ühiskonnas oli selgelt sõjaline ja staatust näitav.

Uneallika ümbruse kalmetest on leitud ka Eesti jaoks tüüpilisi noakujulisi viskeodaotsi 12.–13. sajandist. Neid visati viskepuu abil kuni 60 meetri kaugusele ja neid on Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud relvadena, mis "sadasid vaenlasele peale nagu vihm".

Kalmetes olnud raudesemeid pole tuli ära sulatanud – pigem kattis need erilise tagikihiga, mis aitas rooste eest kaitsta. Mitmed hinnalisemad relvad on aga sepa poolt tahtlikult kahjustatud, et vähendada hauaröövlite huvi. See viitab sellele, et matmised ei olnud kiirustades tehtud toimingud, vaid läbimõeldud rituaalid, kus relvadel oli oma roll ka "teisel poolel".

Ajalugu ei tule ainult arhiivist ja mullast. Siin ümber elavad ka jutud, mis on edasi antud suusõnaliselt.

Miili veski ja kihlvedu
Pae külas olnud veski, mida kutsuti Miili veskiks. Ühel päeval vedas Miil mehega kihla, et kannab hammaste vahel puudas (u 16 kg) viljakoti veskisse. Ta tegi selle ära. Mees jäi oma viljakotist ilma ning pärast seda ei julgenud keegi Miiliga enam niisama kergelt kihla vedada. See lugu annab hästi edasi kohaliku iseloomu – natuke uljust, natuke kavalust.

Kabelnõmm – matusepaik ja vaimude jutud
Ühel liivasel nõmmel, mida kutsutakse Kabelnõmmeks, leiti kraavi kaevates maa seest puuaed ja inimluud. Kohalik jutt ütleb, et tegu oli vana matusepaigaga, kus pimedal ajal nähti vahel "luukeresid" ja muid hirmutajaid.

Muik-järve sünd
Ojamaa talu juures olnud kunagi järv, mis voolas täis Jänima pühast allikast. Vesi oli nii püha, et see kunagi kinni ei külmunud. Järv väsis sellest, et ta ei saanud talvel "rahus puhata", vihastas ja "läks minema". Rändav järv peatus alles järgmise seljandiku juures ning sai Muik-järve nime, sest olevat teel kisendanud "Muik-muik". See on hea näide, kuidas inimesed on püüdnud seletada maastiku muutumist ja veekogude kadumist omal moel – lugude kaudu.

Need lood ei ole turismitrikid, vaid reaalsed üleskirjutused 20. sajandi algusest. Kui sa oma grupiga siin liigud, saad neid kuulda samas maastikus, kus need lood sündisid.

Pärismaa elamused ei piirdu viikingite ja pärimustega. See piirkond on ka Eesti talurahvahariduse üks lähtekohti.

Risti kihelkond kujunes Padise kloostri tsistertslaste mõjualal 13.–15. sajandil. Siinne kirik on pühendatud Kristuse risti mälestusele ning tornis asub Eesti vanim teadaolev säilinud tornikell.

17. sajandi lõpus tegutses siin Bengt Gottfried Forselius – nimi, millest oled koolitunnis suure tõenäosusega kuulnud. Just siin, Risti pastoraadi rehetoas, alustas ta koolitööd, millest kasvas välja laiem talurahvahariduse süsteem. Siit liikusid edasi lugema õppinud poisid ja tüdrukud, õpetajad, uued mõtted.

Kui sa tood oma meeskonna või õpilased Uneallikale, siis liigute samal teljel: muinasaeg – keskaja kloostrikultuur – talurahvakoolid – tänane seminaripäev. See loob üritusele teise sügavuskihi, mida ei saa osta juurde dekoratsioonidega.

Kui sa korraldad retriiti, õppepäeva või meeskonnakohtumist, siis on oluline, millesse sinu inimesed "istutatud" on. Uneallika Puhketalu ei asu tühjal kaarditäpil, vaid keset konkreetset ajalugu ja pärimusi:

• viikingiaegsed kalmed ja leiud, mis räägivad julgusest, rännakutest ja surma rituaalidest,
• lugusid täis maastik – veski, nõmm, järved, allikad, vanapagana tembutamised,
• kirikukihelkond, mis on olnud üheks hariduse tugipunktiks.

Kui sa tahad, saab sinu päev Uneallikal sisaldada ka väikest ajaloorännakut: jalutuskäiku kalmete ja vana maastiku lugude juurde, jutuõhtut Pärismaa legendidest või arutelu sellest, kuidas ajalugu mõjutab meie tänaseid valikuid.

Siis on sinu meeskonnaüritus rohkem kui lihtsalt "programm + toit + ööbimine". See on kogemus, kus koht, kus te viibite, päriselt räägib kaasa.

Kui sind kõnetab mõte, et meeskonnapäev või reisigrupp võiks tulla kohta, kus ajalugu ei ole seinal olev plakat, vaid maapind jalgade all, siis on Uneallika sulle õige peatuspaik Pärismaa Elamusteel.

Kui tahad uurida, kuidas siduda oma üritus ajaloorännaku ja kohalike lugudega, anna märku – räägime plaani läbi ja leiame viisi, mis sobib sinu grupi suuruse, tempo ja huvidega.

Pilte ajaloost